Meriforelli heitkimine – Näpunäited ja nipid

Meriforelli heitkimine

Meriforelli heitkimine, tuntud ka lainetes kalastamisena. See tuleneb sellest, et hooajal on peaaegu alati tuuline ja lainetus. Selles artiklis vaatame lähemalt forelli heitkimise vahendeid ja kohti, kust meriforelli otsima minna.

---

Millise varustusega meriforelli püüda?

Meriforelli püügil on oluline kasutada sobivat varustust, kui soovite püügist maksimaalset naudingut. Meriforelli võib püüda tavalise haugivardaga selle pikkuse tõttu, kuid siis ei teeni vardaomadused forelli püüki täielikult. Meriforelli heitkimiseks sobib kõige paremini tundlik varras, millel on siiski jõudu kala väsitamiseks. Meriforell on pehme suuga kala, kelle liigutused on lõheliselaadsed, mistõttu on oluline, et varras annaks järele ja järgiks meriforelli ägedaid liigutusi. Liiga jäiga vardaga pääseb forell kergesti end lahti rebima. Meie valikust leiate sellele püügiviisile ideaalse varda uuest Ruthless Pro Series vardasarjast.

Õngenööriks võite kasutada kas traditsioonilist monofiilsiini või punutud nööri. Venivam monofiil võib forelli väsitamisel paremini toimida, kuid õige varda korral ei pea nöör venima, sest painduv varrehing järgib meriforelli liigutusi. Lisamakku ei pruugi vaja minna ega ole seda mõtet kasutada, sest meriforell on väga tundlik kala, kes võib lisamaki märgata ja seetõttu landist loobuda. Meriforelli püügil sõltub kõik, nagu öeldakse, pisiasjadest.

Pika varrega landinguvõrk on samuti väga hea, kui mitte lausa kohustuslik vahend. Tavalise pikkusega võrguga saab suurepäraselt hakkama, kui kalastatakse paadist.

Landina kasutatakse erinevaid lusikaid, pliiatsitaolisi landi ja rannikuvobleraid. Landidel võib kasutada ka erinevaid värvilisi konkse löögipunktina, mis võimendavad meriforelli ründerefleksi.

---

Millise tehnikaga ja kust meriforelle leida?

Meriforelli heitkimisel on tehnika juures üks tähtsamaid asju see, et landi ei tohi lasta liiga pinnale, vaid see tuleb hoida piisavalt sügaval. Siiski mitte nii, et landile kogunevad kõik põhjaprahid. Kerimisel võib vahel teha väikesi peatusi, mis äratavad kala instinktid. Landi tasub vedada ka piisavalt aeglaselt, et kalal oleks piisavalt aega reageerida. Väsitamisel tasub pidurit hoida nii pingul, et näiteks võrguga tõstmisel saab kala lähemale „sundida“, kuid kui ta hakkab minema tõmbama, peab ta saama rullilt nööri.

Sügisesed forellikohad on avamere poole suunduvad saarte tipud. Need on kohad, kus vesi liigub ja vahetub, ning tippudes olevad kivikülvid tekitavad voolu, kus meriforellil on lihtne paigal püsida. Meriforelli heitkimiskohad on tavaliselt kivised ja neile tasub läheneda tuule suunast. Paati ei tohi lasta liiga lähedale karidele, sest siis tekib oht näiteks propelleri purunemiseks. Forellikohale tuleb siiski julgeda piisavalt läheneda, et jõuda kuumade kohtadeni heitekaugusele. Samuti ei tasu liiga palju aega ühele kohale pühendada, vaid üldreeglina võib pidada, et ühe koha jaoks piisab 10–30 heitest, misjärel suundutakse uude kohta.

---

Jarno Kangas, Kalastusteemalise sisu looja / Blogikirjutaja