Suurahvenate ajastu – mis tõi kilosed ahvenad kõigile kättesaadavaks?

Veel paarkümmend aastat tagasi oli suurahven saak, mida kirjeldati muinasjutulisena. Kalajutud suvilalaiu ääres olid täis lugusid kilosekuurustest hiiglastest, keda oli tegelikult õnnestunud püüda vaid vähestel. Suurahvenad olid „see elu kala“, mille leidmine oli haruldane. Tänapäeval on aga üle 40 cm pikad ja üle kilo kaaluvad ahvenad muutunud nii tavaliseks, et paljud kalastajad püüavad neid regulaarselt. Kuidas me selleni jõudsime? Kas tegemist on jätkusuutliku nähtusega või vaid ajutise soodsa juhusega? Sukeldume nähtuse taustadesse ja arutleme selle tähenduse üle Soome veekogudele – ja meile kalastajatele.

---

1. Kalastuskultuuri murrang: C&R, valikuline kalastus ja kalastajate vastutustunne

„Eks kalad ole ennegi järvedest otsa saanud“

Soome kalastuskultuur on viimasel kümnendil läbi teinud murrangu. Kui varem viidi kogu saak koju pannile, siis tänapäeva kalastajad on vastutustundlikest tavadest varasemast enam teadlikud. Catch & Release (CR) ehk kalade vabastamine on kinnistunud eriti suurte ahvenate puhul ja paljud harrastajad peavad seda enesestmõistetavaks. Suurte kalade vabastamine võimaldab neil jätkata sigimist, mis tagab kalavarude elujõulisuse. Samal ajal annab see ka teistele võimaluse nautida suure õnnestumise tunnet, isegi sama kala abil.

Soome kalastuskultuur on arenenud, kuid see ei ole toimunud vastuseisuta. Paljud vanemad kalastajad meenutavad aega, mil kalad võeti alati kaasa. Aga kas meil on enam võimalik klammerduda vanaaegsete traditsioonide külge, kui tehnoloogia toob kalad lähemale kui kunagi varem?

„Vanasti kalu ei vabastatud ja need ei saanud järvedest ometi otsa!“ Seda vana ütlust kuuleb endiselt liiga paljude suust. Kuid kas maailm on tõesti sama mis varem? Varem olid suurahvenad haruldased, sest nende leidmine põhines õnnel ja kohalikul tundmisel. Nüüd on meil kasutada kajaloodid, täpsed sügavuskaardid ja sotsiaalmeedia täis kalastusnippe. Tänapäeva kalastaja ei oska enam aimata, kus suured kalad on – ta näeb neid reaalajas. Kui kõik püütud kalad võetakse kaasa, kuidas see siis kalavarusid ei mõjutaks?

Valikuline kalastus: kultuuri tuum

Valikulise kalastuse põhimõtted, nagu alam- ja ülemmõõduga kalastus, on juurdunud kalastuskultuuri osaks. Alam- ja ülemmõõdu reeglid tähendavad, et kaasa võetavad kalad valitakse hoolikalt: liiga väikesed isendid jäetakse kasvama ja suurimad vabastatakse, sest need on sigimise seisukohast kõige olulisemad. See ei ole pelgalt reegel, vaid paljudele kalastajatele isegi auasi. Näiteks 25–35 cm pikkused ahvenad sobivad toidukalaks, üle 40 cm pikkused isendid aga lastakse sageli tagasi vette. Valikuline kalastus – ehk sobiva suurusega toidukalade kaasavõtmine ja suurte isendite vabastamine – on vastutustundliku kalastaja alusprintsiip. Siiski ajab CR-kalastuse mõte paljudel kalastajatel karvad ihule püsti. Võib-olla on taustal vana sõjaaegne mõtteviis: kõike, mis saadakse, tuleb ära kasutada. Kuid maailm muutub – ja nii peaks muutuma ka kalastuskultuur.

Soome veekogud kui uhkuse allikas

Soome veekogud on ainulaadsed. Suurahvenate sagenemine tuletab meelde, et kalastuskultuur, tehnoloogia ja looduslikud tingimused võivad koos luua midagi erakordset. Oleme liikunud ajast, mil suurahvenad olid haruldased, aega, mil need võivad olla osa igapäevasest kalastuskogemusest – aga ainult siis, kui me neist hoolime.

---

2. Tehnoloogia ja kalastajate areng: veealune maailm avaneb

„Me näeme nüüd seda, mille olemasolust me varem ei teadnud.“

Kuigi suurahvenad näivad olevat sagenenud, kas on võimalik, et oleme lihtsalt õppinud neid paremini leidma? Tehnoloogia areng on kalastushobi muutnud sama põhjalikult kui kultuurimuutusedki.

On naiivne arvata, et kalastussurve ei oleks kasvanud. Varem saadi suurahvenaid juhuslikult, nüüd otsitakse neid süstemaatiliselt. Tehnoloogia ja kalastusoskuste areng tähendab, et oleme tõhusamad kui kunagi varem. Tänapäeva kalastaja näeb kajaloodiga otse vee alla ja teab, millistel sügavustel suured ahvenad liiguvad. Sotsiaalmeedias jagatakse reaalajas infot selle kohta, kus ja millega kalastatakse. See ei ole enam sama ala mis 50 aastat tagasi.

Iga vastutustundlik kalastaja mõistab, et praeguste vahendite ja teadmistega oleks lihtne veekogud suurtest kaladest tühjaks püüda. Aga kui kõik võtaksid vaid selle, mida tegelikult vajavad, ja vabastaksid väärtuslikumad isendid, oleks kalavarud heas seisus ka aastakümnete pärast.

Teine oluline tegur on kaardirakendused, mille abil kalastajad saavad analüüsida järvede sügavuskaarte ja tuvastada potentsiaalseid kalakohti. Varem põhines see teave aimdusel ja kalastajate omavahelistel näpunäidetel, kuid nüüd avanevad järved uutele huvilistele nagu kaardiraamat.

Kalastusoskused järgivad tehnoloogiat

Lisaks tehnoloogiale on arenenud ka kalastusoskused. Harrastajad vaatavad kalastusvideoid, osalevad kalastusgiidide kursustel ja jagavad teavet sotsiaalmeedias. Ahvenate käitumist ja elupaiku mõistetakse paremini kui kunagi varem, mis aitab saaki püüda tõhusamalt. See tekitab küsimuse: kas suurahvenaid on tõesti juurde tulnud või on kalastajatest lihtsalt saanud paremad?

---

3. Kliimamuutuse mõju: soojemad veed, suuremad ahvenad?

„Loodus muudab reegleid – aga kas see on hea või halb?“

Kliimamuutus on üks suurimaid loodusjõude, mis mõjutab kõike, sealhulgas kalavarusid. Soojenevad veed ja pikemad kasvuperioodid annavad ahvenatele üha paremad võimalused suureks kasvada. Ahven tunneb end soojas vees hästi ning Soome veekogude temperatuuri tõus on pikendanud nende kasvuperioodi. Soe vesi tähendab ka seda, et ahvena tähtsaim toit – väikekalad ja plankton – paljuneb kiiremini, pakkudes suurahvenatele külluslikult toitu. See selgitab osaliselt, miks kilosed ahvenad ei ole enam haruldased.

Eutrofeerumine: hea või halb?

Eutrofeerumine, mis on osaliselt seotud kliimamuutusega, mõjutab ahvenavarusid vastuoluliselt. Toidu hulga kasv võib kiirendada ahvenate kasvu, kuid samal ajal võivad vee hapnikupuudus ja vetikaõitsengud halvendada kalade elutingimusi. Ahvenad vajavad eriti talvel hapnikurikast vett ning eutrofeerumine võib ohustada nende ellujäämist teatud veekogudes.

Mis saab tulevikus?

Soojad veed võivad praegu suuri ahvenaid soosida, kuid kliimamuutuse pikaajaline mõju on ebakindel. Kui veekogude ökosüsteemid liigselt häiruvad, võib praegune suurahvenate buum olla ajutine. See muudab vastutustundliku kalastuse veelgi olulisemaks – ainult tasakaalustatud keskkond suudab toetada jätkusuutlikke kalavarusid.

---

5. Veekogude hooldus: suurahvenate edu taustajõud

„Head veed, paremad kalad.“

Kuigi suurahvenate sagenemist saab osaliselt seletada kalastuskultuuri muutuste, tehnoloogia arengu ja kliimamuutuse mõjuga, jääb üks oluline taustategur kergesti varju: veekogude hooldus ja korrastamine. Soome järvede ja jõgede paranenud tingimused on paljudes kohtades andnud suurahvenatele soodsad elupaigad kasvamiseks ja paljunemiseks. Veekogude korrastamine on olnud oluline viis kalade elutingimuste parandamiseks. Näiteks madalate ja eutrofeerunud järvede süvendamine ja taimestiku niitmine on aidanud taastada ökosüsteemide tasakaalu. Kui toitainete kogunemist kontrollitakse, paraneb vee hapnikusisaldus, mis on eluliselt tähtis eriti suurte röövkalade, näiteks ahvenate, ellujäämiseks. Korrastatud vete selgus ja mitmekesisus meelitavad ligi ka kalastajaid, mis omakorda tõstab veekogude väärtust.

Hoolduskalastus ja välise koormuse vähendamine

Hoolduskalastus on üks konkreetsemaid viise järvede seisundi parandamiseks. Karpkalaliste vähendamine vähendab veekogu välist koormust, sest need liigid kannavad endaga kaasa toitaineid, mis kiirendavad eutrofeerumist. Karpkalaliste eemaldamine vabastab samal ajal ressursse ahvenate ja teiste röövkalade toiduahelale, mis toetab nende kasvu ja tugevdab populatsioone.

Samal ajal on kriitiline välise koormuse, näiteks põllumajanduse ja asustuse põhjustatud toitainete heite kontroll. Veekogude ümbruses tehtavaid meetmeid, nagu märgalade rajamine ja valgalavee puhastamine, on tõhustatud, mis vähendab toitainete sattumist järvedesse ja jõgedesse.

Koostöö vete heaks

On oluline märgata, et veekogude korrastamine ja hooldus ei ole üksikute osapoolte ülesanne, vaid nõuavad koostööd mitmel tasandil. Kalastusseltsid, kohalikud elanikud, keskkonnaorganisatsioonid ja ametiasutused teevad koos tööd veekogude seisundi parandamiseks. See pikaajaline töö väljendub lõpuks kalastajate rõõmus – selgemates vetes, tervemates kalades ja mitmekesisemates järvedes.

---

Jake Kangas

Kalastusteemalise sisu looja / blogikirjutaja

Fishing Guide Student